Meie koolis oli sel aastal eesti kirjanduse päeva moto „ÕPETAJA LOEB JA SOOVITAB“.
Parim kasvatusmeetod on eeskuju. Kui laps näeb täiskasvanuid lugemas ja kuuleb neid kirjandusest rääkimas ning on neisse vestlustesse kaasatud, tekib tal loodetavasti huvi lugemise ja lugude vastu. 12 meie kooli õpetajat tutvustasid nädala jooksul õpilastele üht või mitut raamatut, mis on neid endid kõnetanud lapsepõlves või on viimase aja lugemiselamus. Tutvustati autoreid, loeti katkendeid, arutleti loetu ja kuuldu üle erinevates ainetundides.
Kõik õpilased 1.-12. klassini said osa 13 eesti autori ilukirjandusteosest. Uuemast eesti kirjandusest, s.o viimase 10 aasta jooksul ilmunud teostest, oli valikus viis raamatut. Tasub lugeda nii klassikat, mis on ajaproovile vastu pidanud ning loob sideme eri põlvkondade vahel kui ka head uuemat eesti kirjandust, mida iga aastaga juurde tuleb.
Meie õpetajate lugemissoovitused on järgmised: Kadri Hindrikus “Taks ja dogi”, Aino Pervik “Kunksmoor”, Mihkel Mutt “Liblikas, kes lendas liiga lähedale”, Elss Järvi “Lapsepõlvelood”, Silvia Rannamaa „Kadri“ ja „Kasuema“, Hando Runneli luulekogu “Suureks saamine”, Jaan Rannap “Viimane Valgesulg”, Heljo Mänd „Toomas Linnupoeg“, A. H. Tammsaare „Vargamäe lapsed“, Olavi Ruitlane „Vee peal“, Tõnu Õnnepalu „Valede kataloog“, Urmas Vadi “Kuu teine pool”, Lilli Luuk “Kolhoosi miss”.
Aga loeti ka tõlketeoseid: M. Lobe „Vanaema õunapuu otsas“, G. Durrell “Minu pere ja muud loomad”, Astrid Lindgren “Röövlitütar Ronja” ja “Vennad Lõvisüdamed”.
Reaalainete tundides kasutati eesti autorite teabekirjandust: T. Valker “Väike veelinnu raamat”, E. Kumari “Lindude ränne”, O. Renno “Eesti linnuatlas”, Tiit Kändler “Valguse värviline maailm”.
Miks tähistatakse eesti kirjanduse päeva?
Selgitus kultuuriministeeriumi kodulehelt: „Alates 2023. aastast on 30. jaanuar riiklikus tähtpäevade kalendris eesti kirjanduse päev, mis on ka lipupäev. Eesti kirjanduse päevaga soovime väärtustada kirjanduse tüvitekste ning pöörata tähelepanu tänapäeva kirjandusele ja kirjanike rollile Eesti kultuuris ning ühiskonnas.
Kirjandus on inimeste ja põlvkondade ühendaja. Emakeelse ilukirjanduse lugemine rikastab sõnavara, aitab mõtestada ümbritsevat maailma ja sõnastada oma kujutlusi viisil, mida ei võimalda ükski teine kunstivorm. Kirjanduse mõju inimese vaimsele võimekusele ning kultuurilisele seotusele on hindamatu.“
IG eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Ilme Lillemäe